Menu Close

Blogi

Kuidas kallistamise teraapia mind leidis ja enda omaks tegi

Ma armastan seda maailma. Ja ma armastan kallistamist.

Kuna väiksena polnud kedagi, kes oleks mind kallistanud, siis nüüd kallistan ma kõike ja kõiki. Ma kallistan puid ja lilli ja kive ja kõiki neljakäpalisi, kes minu tee peale satuvad. Inimesi ka, kui mõni juhuslikult ette juhtub.

Mul on üks väga hea sõber, kes on taevalik kallistaja. Kuna Universum armastab musta huumorit, siis tema juhtub mulle tavaliselt ette korra aastas. Enamasti kusagil poe parklas. Kuid sellele vaatamata, ei suuda ma tema kallistustest kunagi loobuda.

Ma olen juba ammu mõistnud,et kui midagi juhtub sulle ette ootamatult ja sind kohe kõnetab, on see asi mõeldud just sulle ja ta tahab, et sa teda kasutaksid. Nii juhtuski mulle ühel päeval ootamatult ette artikkel sellest,et eestis saab nüüd esmakordselt õppida kallistamise teraapiat ja see paelus hetkega kogu mu tähelepanu.

Ma ei tea, kas teiega on ka kunagi juhtunud, et teis on mingi anne, mida te pidevalt maailmas kasutate, aga te ei taipa, et see on anne.  Ma olen töötanud paljudes kohtades ja alati küsitakse minult,et mida ma küll lastega teen, et nad nii väga tahavad minu juurde tulla. Ma pole kunagi osanud sellele küsimusele vastata, sest enda arvatse  ei tee ma nendega midagi erilist. Lugedes artiklit, ma korraga oskasin vastata. Ma olen terve elu õpetanud ja arendanud lapsi, neid samal ajal kallistades! Sellepärast lapsed mind nii väga armastadki.

Seega ulatasin ma kallistamise teraapiale käe. Tema sirutas mulle aga käed vastu ja tegi mind täiesti enda omaks. Kuidas täpsemalt,selles räägin juba järgmise postituses.