Menu Close

Blogi

Sõnad

Inimese organism on ikka vapustav ja töötab täiuslikult! Vahel ma aga mõtlen, et millised suhted organitel omavahel on? Millised suhted on näiteks ajul, kes asju välja mõtleb ja suul, kes neid mõtteid välja ütleb? Tundub, et mitte kõige paremad.

Näiteks istub sinu kõrval teinekord imearas inimene, kellega koos sul hetkel on väga hea olla ja sa mõteled, et peaks seda ka talle ütlema. Kui suu ja aju on samal lainepikkusel, siis vahel see õnnestubki!

Teinekord kandub sama mõte välja sõnadena : „Sul on täna väga ilus kleit“, mis on ka ikkagi ok, sest mõte sai ju peaaegu välja öeldud, eksole!?

Kui sa aga sama mõtet mõeldes, kuuled suus kostmas sõnu: „Homme lubas vihmast ilma”!?

Siis tunned ikka ise ka, et üks neist kahest vajab ilmselgelt professionaalset abi!!

Kuna kunagi ei tea, millises tujus need tegelased parajasti on, on kõige mõttekam tegevus oma suu alati lihtsalt kinni hoida.

Seega tundus uue päeva teraapiaülessanne kujunevat minu jaoks ületamatuks!

Me pidime 10 minutit, terapeudile silma vaadates, rääkima enda sees valitsevatest tunnetest. Pausi ei tohtinud pidada ja terapeut ei tohtinud meile vastata, vaid pidi ainult kuulama.

Väikelinnas elades, olen ma saanud selgeks ühe väga vajaliku oskuse. Ma oskan rääkida ära väga pikad jutud nii, et ma enda kohta mitte ühtegi sõna ei räägi. Nagunii teavad võõrad alati paremini, mida ma teen või kuidas ma elan.

Õnneks töötab mu aju küll alati täiskiirusel, seega otsustasin, et räägin hoopis sellest, mida kõike ma kavatsen kallistamise teraapia abil teha.

Umbes viis minutit hiljem tabasin, et ma räägin selle asemel hoopis leinast…

Miks ma räägin leinast, kui minu sees pole hetkel mingit leina? Või siiski on?  Kas on see võimalik, et täiesti võõra inimese kallistus suudab uuesti vallandada aastatetaguse leina? Ja milleks ometi ta seda teeb?